Hommik, suurepärane ja õiglane

Morning Excellent Fair

Kuni ma olen 104-aastane ja ei saa enam oma nurruvate, artriidiliste sõrmede tõttu kirjutada, vaatan selliseid fotosid, nagu meie tiigi kohal tõuseb päike, ja ei oska muud mõelda kui William Styroni viimane rida Sophie's Choice'ist, mis laenati tegelikult sellest Emily Dickinsoni luuletusest:

Seda voodit saab piisavalt teha.
Tehke see voodi aukartusega;
Selles oodake, kuni kohtuotsus puruneb
Suurepärane ja õiglane.

tehnilised kingitused alla 50 dollari

Ole selle madrats sirge,
Ole selle padi ümmargune;
Ärge laske päikesetõusu kollast müra
Katkestage see maa.

Romaanis on Stingo, noor kirjanik, just avastanud oma kallid sõbrad - Poola holokausti üle elanud Sophie, kes on kannatanud umbes sama palju emotsionaalseid ängi, kui inimene kannatab, ja Nathan, tema särav, kuid paranoiline skisofreeniline väljavalitu, surnud üksteise süles. pärast enesetappu tsüaniidi allaneelamise teel. Kuigi Stingo on murtud südamest (ta oli sügavalt armunud Sophie'sse ja püüdis asjatult teda kurvastusest päästa), on ta raamatu lõpus helkur. Siin on viimane lõik:

Ja nii lõppes mu avastusretk ... nii kummalises kohas kui Brooklyn. Lasin raevu ja kurbuse Sophie ja Nathani ning paljude teiste pärast, kes olid vaid mõned tapetud, reedetud ja märtrisurmaga maa lapsed.

Hommik: suurepärane ja aus.

____________________

boondocki pühakute palve

Ja need sõnad tulevad mulle meelde iga kord, kui saan pilgu üle meie tiigi kerkivale päikesele.

Mitte et ma tulen tingimata samast kohast, kus Stingo oli ...

Aga siiski.