Sõbralik lehm

Friendly Cow

Mulle meeldivad Robert Louis Stevensoni luuletused. Mu ema luges neid mulle juba siis, kui olin väike tedretähnidega tütarlaps (erinevalt suurest tedretähnidega emast, kes ma praegu olen), ja ma õppisin neid peksmiste jaoks pähe. Ja tihti maal elades nagu praegu, tuleb mul aeg-ajalt meelde üks luuletus, mida varem pähe õppisin, ja mind hämmastab see, kui hästi need minu maapiirkondade eksistentsi tänapäeval sobivad.

Nagu see.

Sõbralik lehm on punane ja valge ...

Ma armastan kogu südamest.

Ta annab mulle kogu jõust koort ...

Süüa koos õunakoogiga.

(Robert Louis Stevensoni oma Lapse värsiaed )

Ja tegelikult pole see lehm sugugi punane ja valge. Ta on mustvalge.

Ja tegelikult ei anna meie lehmad meile üldse koort, rääkimata sellest, et paneme õunakoogid peale. Nad annavad piima vasikatele ja vasikatele ainult seetõttu, et me pole piimafarm, vaid karjakasvandus. Kui ma kõndiksin selle lehma juurde ja prooviksin seda lüpsta, ei läheks minu jaoks asjad üldse hästi. Ma kas lööksin maha, mind sõidetaks üle, saaksin tundeid haavata või kõik ülaltoodud.

kui käsi sügeleb, mida see tähendab

Ja tegelikult pole meil siin rantšos nii tihti isegi õunakooke. Meil on üldiselt õunakoogid. Mõnikord on need traditsioonilised õunakoogid. Mõnikord on need lamedad õunakoogid. Kuid õunakoogid, kuigi me neid mõnikord naudime, on kindlasti pigem erand kui reegel. Kui oleksin selle luuletuse kirjutanud, oleksin kindlasti öelnud pigem õunakooki kui õunakooki. Kuid ma ei oleks seda isegi öelnud, sest lehmad ei anna meile koort, mida saaksime koos millegagi süüa, olgu see siis tort või pirukas.

Kuid peale selle on luulel õigus raha peal!

Ha.